Meist

Ma juba lapsena teadsin, et ma olen midagi enamat, kui lihtsalt inimene.

Olen kaunis hing, vaimolend oma imelises kehastuses ja kui ma maal oma suguvõsa talus ringi jooksin, olin ma ühenduses looduse ning algallikaga nii puhtal kujul, et pidasin end kaua aega haldjaks, kes on tulnud siia maailma ilu nautlema. Olin loodusega ühes. Ma mäletan, kuidas ma samastusin kõigega, sest teadsin et me kõik oleme üks.

Mäletan, kus suhtlesin oma lemmik tammepuuga telepaatiliselt ja kui hoitud ma olin seente ja talu loomade poolt. See oli kaunis aeg.

Täna, kui vaatan tagasi, siis just see teadmine, et me kõik oleme üks kahjuks lõhkus mind ja eraldas mu üksolemisest. Palju ebateadlikkus on siin elus ja kahjuks noorena meile ei räägita ega õpetata kuidas seda ühendust hoida ja mis ohud sellega kaasnevad, kui kasvad ja koged siin seda maapealset elu.

Elu on teinud oma korrektuurid ja läbi nende raskete kogemuste, mida ma ise olen loonud, et saada teadlikumaks iseenda olemasolust ja elust on toonud mind täna väga suurele ja intensiivsele teekonnale.

Noorena ma palusin ehk lõin endale väga keerulisi kogemusi, sest niiviisi soovis elu mind ette valmistada selleks, kes ma täna olen. See oli minu looming ja see kõik on olnud õige!

Suurim viga on, et anname hinnanguid ja teeme paljus end valeks, sest ühiskond räägib meile seda lugu, mis on hea ja mis on halb. Hinnangud loovad meist mõttevangid ja nii nagu me endale need kihid oleme peale loonud, siis nüüd on meil vaja nendest kihtidest end vabastada, alistuda ning usaldada ennast kui loojat. Me kõik oleme loojad ja seda teadvustades ja vastu võttes kogu spekter elust muutub taas ilusaks loominguks nagu seda olime enne, kui ühiskond meid lõhkuma hakkas.

Mul on suur kogemustepagas allmaailmast ja paljudest energiatest ja nüüd tagasi olles endaga ühenduses on mu sisemaailm rikkalikum, kui kunagi varem.

Minu teekond tagasi iseendasse on olnud väga pikk, raske ning käänuline, aga sellest hoolimata ma läksin alati edasi, sest ma teadsin siin elus on midagi enamat, kui see mida meile ühiskond räägib.

Minu enesearengu teekond on kestnud terve elu, aga seda teadlikult hakkasin ma elama 2017 aastast ja see teekond on olnud heas mõttes hullumeelne ja ma ei kahetse mitte midagi ja näen kõike imelise kingitusena.

Ma olin unustanud mitmeteks aastateks, kes ma olin, kui ma olin see armas laps seal talu orus. Milline suur armastus, puhtus ja lahkus ma olin… teisiti öeldes olen!

Ma olin täielikult kaotanud ja unustanud ära kes ma olen.

Selleks olen ma palju enesearengu koole, laagreid, töötube jpm läbinud ja sellest lähtuvalt on tulnud suur soov olla panus ka kõigile teile mu kallid hinged.

Olen aru saanud, et me ei pea sellel teekonnal üksi olema ja abi paluda on ülim kingitus iseendale ja täna mina saan olla tõeline panus ka sinule armas hing!

Selleks oleme me Illimariga loonud sellise vaimse heaolu pesa, kus saate ennast tunda rõõmsalt, hoitud ja turvaliselt. Meie maagiline ja rõõmus paik ootab teid, et olla teile toeks meie elu teekonnal ja luua kogukonna, õnne ja rahulolu.

See kõik on meie sees olemas ja kui mina tegin oma teekonna hambad ristis läbi üksinda, siis sina kes sa ennast täna otsid ei pea seda tegema enam nii vaevaliselt.

Olen sinu jaoks ennast ette valmistanud ja tean täpselt, et meie juurde jõuavad just need hinged, kes jõudma peavad!

Olen alati olnud inimene, kes märkab teisi ja proovib aidata ja motiveerida neid, kes seda vajavad.

Tänu oma elu jooksul kogetud kogemustele, tänu oma läbielatud olukordadele olen saanud aidata paljusid inimesi, kellel täna on märkimisväärselt parem elu.

Kõik minu kogemused on mind täna toonud selleni, et otsustasime Analiisaga luua vaimse elustiili brändi, et veel rohkem aidata inimesi, kes soovivad muuta oma elu või kellel on vaja tuge.

Vaimne elu pole ainult see, et hommikust õhtuni mediteerime ja loeme inglitest jne vaid vaimne hakkab pihta sinust endast, väikestest muudatustest endas.

Ma olen ise perekonnast, kus igapäevaseks oli alkoholi tarbimine, vägivald, vaesus, sageli nälg ja puudus armastus, mis tegi minust lapsepõlves katkise lapse, kes ei leidnud oma kohta, oli ebakindel ja otsis turvatunnet läbi elu valedest kohtadest.

Ma olen olnud see inimene, kes nagu paljud ei leidnud pikalt oma kohta siin ühiskonnas ja tundsin, et olen tõrjutud, sest mul polnud seda mida enamusel oli nagu näiteks perekond ja ma ei teadnud, mis on turvatunne.

Mulle tundus, et mul pole tõelisi sõpru ja ma ei saa millegagi hakkama. Selline oli lihtsalt minu uskumus.

Ma olen olnud pahuksis narkootikumide ja alkoholiga ning oldud ka mõned aastad trellide taga.

Kahjuks varakult pidin ka kogema leina ja muid eluraskusi ja seetõttu ma kasvasin tänaval ja valisin sageli sõpradeks samasugused inimesed, kellel tegelt polnud lihtsalt seda tähelepanu, mida me kõik vajame ehk armastust ja see tegi minust inimese, kes käitus nagu haavatud loom.

Ma võitlesin enda koha eest võtetega, mille üle ma alati ei ole uhke, aga minevikku me muuta ei saa, kuid tänast ja homset päeva saame ja just seda ma täna teen ehk loon elu mis on ilus täis armastust ja hoolivust!